My Site

Ma ei soovi hakata vaidlema Peeter Lauritsaga(Postimees 24.04.2006) teemal, miks ristiusu tõttu nii palju verd on valatud. Kuigi varjatud kujul võib seda näha filmist „Kristuse kannatused“. Küsimus ei ole ristiusus, küsimus on inimloomuses. Mina näen ristiusus pigem vastust.

Peeter Lauritsal on õigus. See film on horror. Ja samas on tegemist tõepoolest autoriteetse ja ortodoksse filmiga. Ka mul õnnestus selle aasta Suurel Reedel eesti televisiooni vahendusel esmakordselt Mel Gibsoni suurejooneline linateos lõpuni vaadata. Ja ma ei kahetse. Pildis mis avanes, oli täiesti olemas rõõmus sõnum. Kuigi jah, esmapilgul võib see märkamatuks jääda.

Väide, et kristlikku hingejahutust selles filmis vähe oli, ei ole selle filmi süü. Et nähtus head sõnumit ei nähta, on just sellesama häda, mille vastu Peeter Laurits nii tõsiselt sõna võtab: usu(ndi)õpetus.

Ütlen ausalt, ma ei ole koolis religiooniõpetuse pooldaja. Õigupoolest kas see on seal või mitte, ei muuda suurt midagi. Usundiõpetuse poolt esitatav põhiargument näib olevat tema moraal. Moraal jälle lahutatuna maailmapildist või usust ei toimi. Nii ka usundiõpetus moraaliõpetusena ei toimi. Aga on mõned suurepärased näited, kus religiooniõpetus ei jää pelgalt moraaliõpetuse raamidesse. Ja sellisel puhul on tunnis osalejate jaoks tegemist maailmamuutva ainega. Seda me vajame küll. Meie maailma(pilti) muutvat usuõpetust.

Ka ülalpoolmainitud filmi mõistmiseks on vaja tausta teada. Ristiusk on paradigma. Maailmapilt ja maailmavaade. Selgub, et väljaspool konteksti jälle arusaamatu märkide jada. Hoopis teine vaade avaneb, kui näha konteksti. Film Kristuse Kannatused on täis sümboleid. Võtame kasvõi alguses madu – kurja sümbol. Paradigma aluseks on arusaamine, et inimene on loodud, on olemas Looja, kes nimetab end „ma olen kes ma olen, ma olen olev“. Ja inimene on loodud elama koos Loojaga. Inimene, nii traagiline kui see ka pole, on kaotanud sideme oma Loojaga. Pilt maost, kes inimest ahvatles keelatud vilja sööma, on ainult võrdpilt sellest. Üks tagajärgedest on väljendatud üttes maole: „Ma tõstan vihavaenu sinu ja naise vahele, sinu seemne ja tema seemne vahele, kes purustab su pea, aga kelle kanda sa salvad.“ Kristus purustab mao pea. Sarnaseid sümboleid on kogu film tulvil täis.

Jeesus Kristus on ristiusu paradigmas JumalInimene, kes loomisjärgselt lõhutud sideme Jumala ja inimese vahel taastab. Ja see sünnib RISTI kaudu. Risti paradigma, selle peidetud sisu tuleb ilmsiks näiteks vaadates Vana Testamendi ettekuulutusi. Kes suurel reedel kirikus käis, see kuulis üht neist loetavat. Kes filmi esimesi kaadreid märks, seal oli viide just prohvet Jesaja raamatu 53. peatükile. Jesaja kirjeldab äbarikku meest, keda kõik pilkasid ja häbistasid, sest ta oli nii mannetu. Ta oli tõbine justkui Jumalast hüljatud. Aga prohvetil on ka põhjendus haigustele ja meest tabanud viletsustele: „Tõepoolest, võttis ta enese peale meie haigused ja kandis meie valusid! (–) Ent teda haavati meie üleastumiste pärast, löödi meie süütegude tõttu. (–) ja tema vermete läbi on meile tervis tulnud.“

Filmi vaadates helises minus see salm. Minu pärast! Minu üleastumiste pärast! Niisugust hinda pidi maksma Jumal, et mind taas enesega ühendada. Kui palju oleme me valmis ennast alandama? Kui palju oleme valmis teiste valusid kandma? Kristuse kannatus on meie pärast sündinud. See on ristiusu hea sõnum, sellest ka nimi Risti Usk. Rist on ristirahva võidu märk. Sest kes usuvad Jeesusesse Kristusesse, need on õigeks saanud Tema veres. Mitte asjata ei ole Kristuse sündimist hinnatud meie ajaarvamise alguseks, pöördepunktiks maailma ajaloos. See on muutnud maailma ajalugu ja muudab ka edaspidi.

Kas sellest peaks rääkima lastele? Me võime öelda, et ärge kiusake mu lapsi sellega. Aga me võtame sellega ühtlasi ka midagi väga olulist ära oma lastelt. Kas meil on midagi sellele asemele pakkuda? Haridus? Jõukus? Uhkus? Need kahjuks ei suuda asendada seda mis inimesel on puudus. Ristiusu sõnum on – inimesel on puudus suhe Jumalaga, ja nii seda ei lahenda, et ostame pileti taevasse või õpime tee selgeks. See lahendus on Jeesuses Kristuses. Ta ütleb „Mina olen tee ja tõde ja elu“. See tee on ainus elutee. Näidake mulle palun teist teed. Mina ei tea.

Ma ei saa aru Peeter Lauritsa poolt kirjeldatud ristiusu paradigma inimvaenulikkusest. See on ainus inimlik paradigma. Kus inimesele antakse jumalik väärtus tema Loojalt. Me oleme nii väärtuslikud, et Jumala poeg on meie eest surnud. Ta ei ole surma jäänud. Ta on ülesse tõusnud ja on iga päev meie juures maailma ajastu otsani.

Jutt, et teised religioonid räägivad sama, on liialdatud. [Tegelikult sõna religio – austama on sobimatu termin ristiusu kohta, sobivam ehk rooma usundile, kus pidi lihtsalt teatud kujusid kummadama, uskumine ei ole vajalik ]. Ristiusk ei ole selles mõttes religioon, see eeldab usku. Ja näidake mulle palun teist usku, mis päästab mind mu jumalatusest. Senini ei ole keegi näidanud.

Rahvas koosneb inimestest. Meie riik on rahvusriik. Nüüd on meil riigi esmased eesmärgid täidetud, jõukus on majas. Aga mida teha edasi? Lapsi on vähe. Inimeste vahel on tohutud sotsiaalsed ja muud barjäärid. Ristiusu paradigma vastus on „Usu Jeesusesse Kristusesse sina ja su pere!“ See lahendus on ehk muigamapanev. Aga näidake mulle palun paremat alternatiivi. Mina ei näe.

Filmis Kristuse Kannatused oli minumeelest olemas hea sõnum. Sõnum, et me ei ole üksi, Jumal armastab meid rohkem, kui me iial arvata oskame. Jeesus Kristus on kibedalt kannatanud ja surnud meie eksimuste pärast. Mäletate, Jeesuse paremal ja vasakul käel olid röövlid risti löödud. Ka meil on see valik mis neil oli. Kas naerame ühes vasakul käel olnud mehega: „Noh Jumala poeg, astu ristilt alla!“, või palume ühes paremal käel olnud röövliga: „Jeesus mõtle minule, kui sa oma kuningriiki lähed“. Ja sellele kes teda usaldas, vastas Jeesus: „Juba täna pead sa minuga paradiisis olema!“

Mis on see sõnum, mis võiks täna meie rahvast sisemiselt uuendada, sisemiselt ühte liita? Mis on ülestõusmispühades kõige olulisem? Kaks erinevat küsimust, aga vastus on üks – Jeesus Kristus. Tema kannatamine, tema ülestõusmine. Miks?

Maailmakord kus elame, ei ole ideaalne. Jah, öeldakse, et see on parim võimalikest. Aga siiski on lõpmata palju valu, kannatust, surma. Kas see peabki nii olema? Ülestõusmispühades on Jumala vastus: „See ei pea nii olema, see ei jää nii!“. See on lõpetatud Jeesuse ristil. See on võidetud tema ülestõusmises.

Jeesuse Kristuse surm ja ülestõusmine on meie pärast sündinud. „Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud poja on andnud, et ükski, kes temasse usub ei saaks hukka, vaid et tal oleks igavene elu!“. Jeesus küsib sünnist saadik pimedalt, kelle ta nägijaks oli teinud: „Kas sa usud Inimese Pojasse?“. Kes usub Temasse, see ei saa jääda endiseks. Usk Kristusesse on terav vapustus, see on võrreldav maavärinaga, mis sunnib inimest põhjalikule sisemisele pöördumisele. Usu kaudu kogeb inimene oma tõelist suhet Jeesuse Kristusega.

Eestlaste keskel peale põhjasõda aset leidnud vennastekoguduse ärkamisest on avalikkuse ees üsna pisut räägitud. 1729-30. aastatel jõudsid Liivi-ja Eestimaale vennad Herrnhutist Saksamaalt. Nad olid lihtsad käsitöölised. Aga neil oli kaasas rõõmusõnum: „Jeesus Kristus on sinu eest surnud ja ülesse tõusnud. Sa oled Jumala laps. Kas sa usud sellesse?“. See sõnum levis kui kulutuli. Sest inimesed vastasid: „Jah, usun!“. Me ei või alahinnata selle ärkamisaja mõjusid meie rahva edasisele saatusele. Rõõmus sõnum raputas väga suurt osa siin elanud inimesi. Talupoeg ja mõisnik istusid kõrvuti palvetunnis. Nad said vennaks. Kõik algas sellest, mil inimesed ütlesid: „Jah, usun!“.

Mis on see sõnum, mis võiks täna meie rahvast sisemiselt uuendada, lõhestatud ühiskonna sisemiselt ühte liita? Senised pakutud rohud ei ole aidanud. Ei Euroopa Liit ega keegi muu ei saa meid selles aidata. Võti on usus. Usus Jeesusesse Kristusesse. Tema on elus, tema on Elu mis teeb meidki elavaks.

Jõgeva Maavanem Aivar Kokk ütles hiljutisel kokkusaamisel kirikute esindajatega õieti: „Inimesed vajavad kirikult head sõnumit“. Ülestõusmispühades puutume kõige sügavamalt kokku selle hea sõnumi saladusega. Jumal, taeva ja maa Looja on oma Pojas „alandunud iseennast, saades kuulekaks surmani, pealegi ristisurmani“. Ja see kibe kannatamine ja surm on saladuslikul kombel muudetud meie eluks, meile, kes usume Tema pojasse Jeesusesse Kristusesse. See ei ole mõistusega haaratav. See on ainult usu kaudu vastuvõetav. Jeesus suri kõigi inimeste eest. Ta tõusis kolmandal päeval ülesse ja ülendati Isa paremale käele. Mitte keegi ei saa temast mööda. Ta ei surnud mitte omaenese au pärast, vaid armstuse pärast meie vastu. Ta on tõesti „Inimesearmastaja Jumal“. Me arvame, et ükskõik, mis usu valime, see on eraasi. Jah, meil on see vabadus. Aga meile ei ole antud ühtki teist nime taeva all, kelles päästetakse. Kas sa usud Inimese Pojasse? Tema suudab päästa!

Ülestõusmispühades on rõõmusõnum igale üksikinimesele, aga rõõmusõnum on see ka rahvale. „Tulge minu juurde kõik, kes te vaevatud ja koormatud olete, ja mina annan teile hingamise!“. See inimene, kes Jumala Pojale oma lootuse paneb ei pea häbisse jääma. Nõndasamuti rahvas, kelle jõud on ülessetõusnud Issandas, ei saa hävida. Kannatusel ja valul, isegi mitte surmal ei ole meie elus viimast sõna. See sõna on Jeesusel Kristusel.

Nõnda on meie ees valik. „Vali nüüd hea, et sa võiksid elada!“, soovitab Jumal meile. Soovin, et sa võiksid vastata: „Jah, Issand, ma usun!“. Siis sa võid kogeda, kuidas usu läbi toimivad suured asjad. Ja seda mitte kõrgel ja kaugel, vaid su oma enese elus. Sinu sees ja sinu ümber. Ülestõusmisaeg suunab meid sisemisele uuenemisele. Aga ülestõusmine, mis südames aset leiab, ei piirdu aegade ja aastatega, päevade ja kuudega. See on kui vulisev allikas, mis kannab igavesse ellu.

<Õnnistatud ülestõusmispühi!

[ Avaldatud ajalehes \"Vooremaa\" 13.04.2006. link ]